Oh teid küll ja on teil ikka vast probleemid.
Huvitav, kas ma olen nii pagana tuim või elan mingis teises ühiskonnas (elan vist jah). Igal juhul see pilt mida siin pidevalt maalitakse tundub mulle nii võõras. Vahel on tunne, et internetis elavad inimesed nagu mingis nukumaailmas. Ausalt.
Kõige sagedamini kohtab seda, et kui keegi ütleb näiteks, et tal on nõrkus heledapäiste vastu, siis tormavad kõik kes seda pole ennast kiitma, põhjendama, selgitama, et miks see suhtumine pole hea. See jookseb läbi siin kõikidest teemadest. Küll tillipikkusest, küll kas rikkus on oluline, kas välimus on oluline, kas vanus on oluline, isegi mis tähtkuju meeldib.
Kas inimesed on tõesti nii rumalad, et võtavad seda kui isiklikult tema vastu suunatud süüdistust. Miks muidu hakatakse kohe kiirelt vastuväiteid koostama.
Jääb selline mulje, et te tahate kõigile iga hinna eest meeldida. On seda vaja? On siis enesehinnang nii maha trambitud, et vajate juba kogu keskonna inimeste tunnustust? Kui inimene, keda te ei tunne, tõenäoliselt ka mitte kunagi tundma ei saa (põgus kohtumine pole inimese tundmine), teie kohta mõne kiitva sõna ütleb, siis hõljute lae all ja enesehinnang tõuseks kõrgemalegi, kui seda lage seal ees poleks.
parma, argliknaine, elmar, caribian, te olete kõik väga erinevad inimesed. Teil kõigil on omad ootused elule, sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele, naistele ja meestele. Kui need ootused ei kattu. Kas siis peate üksteist vihkama ja iga hinna eest tõestama, et teine on halvem? Äkki on ikka nii, et kõigil on õigus oma soovidele, ihadele, kujutlusele ideaalsest, õigest. Nu ei meeldi te üksteisele. Siis meeldite kellelegi teisele. Ja meeldite sellisena nagu te olete. Suunake oma energia nende inimestega heale läbisaamisele, mitte inimeste, kes teist nagunii kunagi huvitatud pole ära rääkimisele.