Ära räägi
Minu kõige romantilisem ettepanek leivad ühte kappi panna. Elasin Tallinnas oma esimeses üürikas. Puuküttega, külm vesi ja muud säärased noore inimese rõõmud.
Peale nädalast talvepuhkust aitas mu tollane sõber vanemate hoolitusest tekkinud kaamelikotid linna tuua. Lahe oli. Õues 28 kraadi, toas 6 kraadi. Muidugi, mina agar inimene kohe ahju puid lappama. See vaatas paar minutit seda jama pealt ja teatas, et nüüd on nii. Võtad oma seitse asja ja kolid minu juurde.
Küsimusele "aga ..." vastati "Einoh, kui sa tahad siin ööd läbi külmetad, siis ise tead. Mina viin su asjad enda juurde. Kas tuled kohe kaasa või ootad kuni külm mõistuse pähe paneb" ja marssis koos kompsudega uksest välja.
Ja nii see taltsutamatu, isepäine mina istus seal ahju ees ning veidikese järelemõtlemise järgi olingi autos.
Tahtsin küll hakata seletama, et noh ajutiselt või nii. Aga selle peale öeldi, et ah, ära selta midagi. Kui tuled, siis tuled. Ei tule, siis ei tule. Mulle meeldiks kui tuleksid. Sellega oli kõik öeldud ja aamen!
Ei mingit ninnunänut, ümber palava pudru keerutamist.