mure ongi kurtmise jaoks ja kuidas sa muidu neist teadlikuks saad, kui sellest kellelegi ei räägi. siis lõpetatakse muretsemine ja hakatakse tegutsema. koos või eraldi. kui hakatakse. tegutsemise ajal pole aega enam muretseda millegi pärast. mingi aeg. pärast muretsed edasi või on murele juba lahendus leitud ja pole vaja seda enam teha.
mulle saab alati muresit kurta, kui teine ka mingit lahendust neile leida loodab ja mu abi vajab, aga vingujate suhtes hakkab kannatus katkema. siis ma kas teen ise ja nende abita või lõpetan suhtlemise sellistega (kui neid ise tegemise kordasid on rohkem olnud).
aga kui keegi räägib vingumise mõistest, siis mul on mõttes midagi muud. siis see ei mitte häda kurtmine, vaid hädaldamine. pidev rahulolematus enda ja teiste suhtes, halamine olmega seotud teemadel, et on ebamugav ja ma ei saa seda teha (kuigi kui natuke oleks arvestanud olukorraga ette, oleks saanud ja poleks ka endal halb olla, aga nii oli mugavam) jne. kes ennast hästi ei tunne, sellega koos ei tunne ka teine ennast hästi. viriseja ja vinguja ei taha sind kaista ja hoida oma vaevadega kokku puutumast, ta teeb enamgi ka rohkem selleks, et sul oleks meeles, et tal on halb ja sina oled selles süüdi.
enese haletsemine sisuliselt minu jaoks, rahulolematus endaga, rahuldamata vajadused ja elamata elu jne. saaks muuta midagi, aga eriti ei taha.
