Ehk naudib mingi osa vanemaid naisi seda vasika vaimustust. Vanemana antakse enesele aru, et rong laseb juba vaikselt jaamast väljumise vilet, ning kui keegi üleüldse peale kiirustades unustab rongi numbrit vaadata, siis on ikka vedamine. Loomulikult tõstab tuju ja pisut längu vajuvat enesehinnangut. Mis selles siis valesti on?
Noorte meeste vastupidamisest - see on nii ja naa. See mis jääb puudu ühekordses vastupidamises tehakse tagasi (ja võetakse isegi edumaa) mitme kordseses järjestikuses sooritusvõimes. 3-4 korda õhtu jooksul pole ju noorele teab mis teema. Ok, üle kümne kuulub juba ka minu jaoks ulme valdkonna riiulile. Samas kui võtta pisut pikem periood appi, pool varasemast päevast ja takka otsa ka öö (oh, vanad ju ei jõua kuigi kaua üleval olla), siis 6-8 ei tohiks olla mingi imetegu. Ja eks vanemad naised on siis ju vaimustuses - "vauuu, suutsin ta seitse korda taevasse viia! Minu vanamees ei jaksa lippugi otsida, rääkimata varda püsti ajamisest". Jälle upitatakse enesehinnangut.
Aga kas kogu rahuldus lõpeks taandubki enesehinnangu mõningases tõusus? Mine tea, eriti ei usu, aga eks seda ole ka vaja.
