Ma siis kordan veel, et pihkurid oleme me mõlemad sinuga...
Ja vabandust küll, aga kaua seda imalat ennastupitavat lällamist võib ikka lugeda.... vahepeal tahaks seepeale midagi kosta kohe.
Magusalt pritsin, nõretades nestest oma pringid tuharad ümber su kaela ja tõmblen mõnulainetes härrasmehe näo peal kustutades janu su kirglike huulte pealt... ja nii edasi ja nii edasi.... sellist paska võib lõputult toota. Ega "kusen sulle vuntsi" pole palju parem, kuigi mõte on umbes sama. Ja ka seda ei jaksa lõputult lugeda.
Igavaks kisub siin.