Kuidas lõppes seiklus. Ootamatult.
Idee mõte oli leida tõelist hirmu. Hirmu, mis on üle igasuguste piiride. Olin täiesti kindel, et SM maailmas seda ei leia – lõppkokkuvõttes on ju kõik turvatud, kõik kokkulepitud (ilma ootamatusteta) jne. Viskasin nalja turvasõna vajalikkuse üle, mis on täiesti mõtetu.
Siis sattusin puhtjuhuslikult ühe Dom`i kätte. Mäng kestis kolm tundi aga minu jaoks olid need kolm tundi terve igavik. Hirm oli nii suur, et südametukseid tundsin isegi sõrmedes ja varvastes. Naersin, palusin armu, nuuksusin ja kõike seda ühekorraga – hirm oli nii suur, et kontroll iseenda ja emotsioonide üle oli kadunud. Tänasin maad ja taevast, et on olemas turvasõna.
Praegu olen üliõnnelik, et ma siiski ei läinud hääletama. Hirmu, tõelise hirmu, leiab üles ka SM maailmast. Õige inimese otsa tuleb lihtsalt koperdada.
Samuti on Turvasõna Püha Sõna. Kõigil on piirid; palju lähemal, kui seda arvata oskame.
NB! Sellelt kohtumiselt tulin ma tagasi ühes tükis. Võib-olla hääletama minnes poleks ma tagasi tulnud ühes tükis.
PS! Utha. Olen ka ise andnud. Ühele isegi väga põhjalikult. Vitsa või piitsa anda on tõesti väga korralik füüsiline trenn – järgmine päev ei tõusnud mu käsi taljepiirkonnast kõrgemale näiteks ja käe sain ilma valuta liikuma alles kolmandal päeval. Õnneks on selliseid, kellele saab kohe kogu mõnuga anda.