Sa tead, et tema lahkumine siit ilmast on tema jaoks kingitus.. ent sel hetkel haarab ta kaasa sinust miski… miski mis teeb rohkem haiget, kui sõnad seda kirjeldada oskavad.. järsku oled sa kui keha, millest puhub läbi tuul.. sind ei lohuta mälestused või inimeste öeldud sõnad, sind ajavad iiveldama kaastunde avaladused .. sa ei vaja seda haletsust sa vajad seda tugevat kallistust, kes haarab su ümbert kinni sel hetkel kui kukud või hüsteeriliselt rabeled, see kallistus on tugev, see kallistus on jõuline, see kallistus on pikk.. See on kallistus mis hoiab sind veepeal..