Mees käib mööda kruusateed, seljakott seljas. Alati kui mõni lahtine kivi talle jalaalla satub, korjab ta selle üles ja paneb kotti. Pikapeale muutub kott raskemaks ja mees vaatab hoolikamalt kuhu astub, et koorem liiga raskeks ei läheks. Kui keegi küsib, et miks ta loll seda kotti kaasa tirib jätku see maha, siis ta ei oska öelda miks, aga maha ei jäta, vaid rügab koorma all ägisedes edasi.
Kogemuste ja mälestustega on sama lugu, neid on väga raske unustada. Mida halvem kogemus, seda paremini meeles püsib. Hea on, kui nendest õpitakse, aga mõni kulutab lihtsalt energiat selle koorma kaasavedamisele ja enda raske elu üle kurtmisele.
Lihtne on öelda, et tuleb minevikule andestada, et tulevik oleks kergem, aga kuda kuradi moodi seda teha?