Igasugused kiitlemised on tobedad. Vahet pole kes seda teeb.
Elu on näidanud, et need, kes midagi väärt on (oskan vaid mehi hinnata. naisi tean väga vähe), ei kekuta oma numbritega. Samas tean, et nende kogemuste pagas peaks olema piisav. Sama tähelepanek puudutab ka laterdamist, et kellega kus mida kõike tegin. Eks see vist ole ka mingi kiitlemise vorm.
Mul isiklikult pole vahet, kellega kus ja kui palju mu elukaaslane on olnud või on. Mis see teadmine mulle annab? Suht midagi. Vahel mõni ütleb, et näe kui tahtekindel inimene jne, elus vaid üks ja ainus. Loodan, et asi pole tahtekindluses, vaid selles, et see üks ja ainus ongi see kõige õigem kellega ei teki iial tunnet, et tahaks midagi teisiti. Vastasel juhul tundub see mulle veidi aatelise jonnimisena.
Eks igaüks ise tea, mis talle hea on ja kuidas oma elu ära elab. Kõige olulisem, et ta oma eluga rahul.