Kirjutan hoopis millestki ebameeldivast.
Oma 12 aastat tagasi, ühel lõikuskuu hilisel tunnil olin end sättimas Tallinn-Tartu bussile, et koju sõita aga... tardusin, kui bussipileti lunastamiseks taskuid kobades ma oma rahakotti ei leidnudki. Ei leidnud ka telefoni. Üksi võõras linnas.
"Mis seal ikka, proovime siis häälega": püüdsin säilitada kainet mõistust.
Peatujaid oli mitmeid. Paraku ei sõitnud enamus Tartusse välja ning ei soovinud noort tütarlast mõnekümne kilomeetri kaugusele pimedate metsade vahele üksi edasi seiklema jätta.
Lõpuks peatus üks varajases keskeas meesterahvas, kes minu tavapärase küsimuse peale Tartusse sõitmise kohta nõustuvalt noogutas.
Viskasin kiire pilgu nii sohvrile kui autole ning veendudes ohutuses istusin sisse.
Peale üheksandat kilomeetrit, peale pinnapealseid seletusi, miks praegu pöidlaküüdiga sõidan ja miks kedagi endale järgi paluda ei saanud, see jant siis algaski:
Mees teatas mulle, et midagi oli talle meelde tulnud ja et tema reis lükkub hoopis homsele. Veel pakkus ta mulle enda juurde öömajale jääda ning hommikul koos teele asuda. Kirsiks tordile oli :" eks sa ise vali, kas mina või edasi hääletamise korral keegi teine."
Minu jahmatus oli suur. Mul oli küll oma poiss-sõber, aga see suhe oli platooniline. Olin senini meestest puutumatu.
Teatasin talle oma otsuse veel õnne proovida ning palusin luba telefoni kasutada, et teatada vanematele oma asukoht ning kiirelt selgitada antud olukorra tagamaid. Telefonil ei olevat aga levi olnud. Whatever...
5-10 minutit hiljem peatas üks viisakas vanemaealine paar ning ilma viperusteta jõudsin koju.
Korra hiljem olen olnud veel sarnases situatsioonis, et kaotanud telefoni ja kukru. Aga sel korral palusin taksojuhilt usalduskrediiti ning sõitsin koju taksoga.